Sündisin ning kasvasin üles Bombay’s ehk Mumbais, nagu seda praegu kutsutakse. Minu mõlemate vanemate pered kolisid Bombay’sse üks põlvkond enne nende sündi ja kuigi nii minu ema kui ka isa sündisid ja kasvasid Bollywood’i linnas, võib neid pidada ‘riigisisesteks immigrantideks’. Minu isapoolne suguvõsa on pärit Kutch’ist, Gujarati osariigist, mis asub India kõige läänepoolsemas osas, ema pere on aga pärit väiksemast külast Maharashtras.
Olen pärit Süüria pealinnast Damascusest ja ausalt öeldes olin seal elades väga õnnelik. Mul oli seal palju sõpru ja tuttavaid. Alati kui tänavale läksin, siis ikka kedagi oma tuttavatest kohtasin.
Süürias töötasin ma lasteaias ning vabatahtlikuna toetasin ka lastekodulapsi. Töö lasteaias sobis mulle väga! Kui mu poeg Omar sündis, siis suutsin ainult kaks kuud kodus olla- läksin väga ruttu lapse kõrvalt tagasi tööle. Süürias on lasteaiad veidi teistsugused kui Eestis- hakkame seal juba kolmeaastastele õpetama tähestikku, matemaatikat.
“Ahh nii hea vaikne ja rahulik on Eestis -Mitte keegi ei jookse järgi ega hüüa, et hei valge inimene!.” õhkab Ibrahim kui koos Pärnu linnas jalutame. “...ega ka hei pruun või must inimene…. Lihtsalt vaatavad kurja pilguga…” jätkab ta pärast väikest meenutust, et siin tema nahavärv hoopis tavapärasest tumedam on.
Meie pere on hiljuti Eestisse kolinud Lääne-Aafrikast. Ma ei saa öelda tagasi kodumaale kolinud, kuna Eesti ei ole sünnimaa päris kõigile minu pereliikmetele.
Minu päritolumaa on Angoola, aga nüüd ma olen varsti juba 30 aastat Eestis elanud.
Angoolal kui kommunistlikul riigil olid sidemed Nõukogude Liiduga ja nii sattusin minagi 1984. Aastal Moskvasse raadioinseneriks õppima. Minu kitsamaks erialaks sai mereraadio telekommunikatsioon. Sellel alal oli ainult kaks praktikavõimalust: Riias ja Tallinnas.Kuna Riias ei jagunud ühiselamukohti, siis hakkasin kaks korda aastas Tallinnas praktikal käima.
Olen pärit Süürias, Aleppo linnast. Enne sõda oli Aleppo väga ilus ja ajalooline linn, praeguseks on aga suur osa linnast kahjuks hävinud. Elasin ning kasvasin üles Aleppo kesklinnas.
“Et lahkumisvõimalusi otsima peame, oli selge, ja mõte oli minna Rootsi. Aga Eestist lahkumisega oli nii, et 1944. aasta septembris sai veel oma inimesi ja vara evakueerivate sakslaste laevadega Saksamaale. Paljud said selgi teel hukka, kui kas või üksnes “Moerol” olnute saatust nimetada. Teine võimalus oli eestirootslaste evakueerimine ajaloolisele kodumaale. Nii lahkus umbes 6000 rootsi juurtega eestimaalast pluss veel 3000 eestlast. Teatavatel juhtudel võis põgenemisel ka rahast kasu olla.