Kanchi

 
Sündisin ning kasvasin üles Bombay’s ehk Mumbais, nagu seda praegu kutsutakse. Minu mõlemate vanemate pered kolisid Bombay’sse üks põlvkond enne nende sündi ja kuigi nii minu ema kui ka isa sündisid ja kasvasid Bollywood’i linnas, võib neid pidada ‘riigisisesteks immigrantideks’. Minu isapoolne suguvõsa on pärit Kutch’ist, Gujarati osariigist, mis asub India kõige läänepoolsemas osas, ema pere on aga pärit väiksemast külast Maharashtras.
Koolis ning ülikoolis õppisin samuti Bombay’s. Esimese kõrghariduse omandasin psühholoogia erialal ning pärast bakalaureuse kraadi saamist, alustasin magistri õpinguid sotsiaalse psühholoogias. Peagi aga jõudsin arusaamisele, et mind köidab palju rohkem antrolopoloogia, mis on psühholoogiaga võrreldes vähem isikukeskne ning haigustele orienteeruv, kuid pakub ikkagi võimalusi inimeste uurimiseks. Nii sündiski minu idee tulla Tallinnasse antropoloogia magistrisse.
Tallinna Ülikooli antropoloogia magistri programmi leidsin internetist, 2016. aasta augustist, kui naasesin Indiasse pärast minu õppereisi Iisraeli, kus õppisin suveülikoolis. Olin juba varem otsustanud, et ei taha sotsiaalse spühholoogia magistriõpinguid jätkata. Kuna ma polnud kunagi varem välismaal käinud ega üksinda elanud ning reis Iisraeli andis mulle võimaluse kõike seda proovida, otsustasin, et võin otsida uusi õppeprogramme ka väljaspool Indiat. Olin 2016. aasta sisseastumiseks väga hiljaks jäänud, kuid kirjutasin ikkagi Tallinna Ülikooli ning suhtlesin nendega aasta jooksul edasi, kuni 2017. aasta augustis jõudsin lõpuks Tallinnasse. 
 
Enne Eestisse tulekut oli mul tervelt aasta aega selleks, et mõelda oma ootustest ning selles, kuidas elu Eestis välja võib näha. Ma vaatasin kohati isegi liiga palju Youtube’i videosid, jälgisin Tallinnas elavate ERASMUS programmi tudengite sotsiaalmeedia kanaleid, rääkisin ja arutasin oma kolimist perega — see kõik oli ülemäärane. Usun, et lõpuks mulle lihtsalt väga meeldisid Tallinna vanalinn ja Telliskivi loomelinnaku tänavakunst ning Kalamaja kohvikud. Nii juhtuski, et pärast seda, kui ma olin mitu kuud parandanud inimesi, et ma lähen Eestisse — väiksesse ning elegantsesse Balti mere äärsesse riiki, mis asub üle lahe Soomest, Läti kõrval, Põhja-Euroopas ning kus leiutati Skype — ja mitte Austraaliasse ega ka Etioopiasse, leidsingi ennast “Eesti suves”.
 
Esimesena tervitas mind Eestis minu ülikoolikaaslane, kes on ühtlaselt ka minu tuutor. Ta tuli mulle Tallinna lennujaama vastu, kuhu ma saabusin kahe suure kohvriga: üks täis riideid ning teine otseloomulikult toitu ning vürtse. Me sõitsime otse minu ühikasse ning ma jäin sinna järgmise hommikuni, mil ta pidi mulle ülikoolilinnakut näitama. Ma panin selga oma tavalised riided — T-särgi, leggins’id ning plätud ja olin valmis linna avastama. Minu sõber vaatas mind ning sõnas:
“Äkki sul on mõned teised jalatsid olemas?”
“Jah, aga miks? Kas sulle need ei meeldi?”
“Kas sa oled juba väljas käinud?”
“Ei, aga päike paistab ning praegu on ju veel suvi!”
“Noh, eks sa näed... Praeguseks vist oleks parem, kui sa vahetaksid jalatsid ära. Ja jope oleks ka väga hea idee.”
Jope oli tõepoolest väga hea idee. Ma ei oska isegi ette kujutada, mis oleks minust saanud, kui minu tuutor poleks mind hoiatanud.
 
Tallinn ning Eesti tunduvad mulle väga eksootilistena, eriti siis, kui ma võrdlen siinset elulaadi minu eelnevate arusaamistega elust, sotsiaalsetest struktuurides ning perekondlikest väärtustest. Bombay’s mängivad linnaelus väga suurt rolli kohalikud rongid. Paljuski näevad minu kodulinna elanikud neid kui oma kodude pikendusi. Mäletan, et kui õppisin Bombay’s, siis elasin kahe ja poole tunni kaugusel ülikoolist. Nii pendeldasingi iga päev viis tundi. Kell pool kuus hommikul läksin rongi peale, magasin veidi edasi, siis sõin hommikust ning kordasin eksamiteks. Tagasiteel lugesin raamatuid, sõin lõunat ning õppisin elu kohta ja seda kõike rongi peal. See on vist ka põhjuseks, miks kohalikke ronge kutsutakse “Bombay eluliinideks”. Paljud inimesed lähevad mitmete aastate jooksul iga päev täpselt sama rongi peale. Ma tunnen isiklikult inimesi, kes teevad kindlaks, et nad jõuaks alati samale rongile, et osaleda lauluvõistlustest, mida nad peavad oma rongis saadud sõpradega või inimesi, kes on kohtunud aastakümneid samas rongis, kuid pole kunagi sõnagi vahetanud, ainuüksi naeratavad üksteisele või neid, kes on leidnud rongidest tõelisi sõpru ning reisivad ka nädalavahetuseti koos.
 
Kui ma nägin, et trammid on üheks põhiliseks transprodivahendiks Tallinna kesklinnas, eeldasin, et kohtan ka siin sarnast suguluse tunnetust, mis on tingitud sellest, kui jagada ühte ja sama ruumi iga päev ning näha iga päev ühtesid ja samu nägusid. 
Minu üllatuseks aga nii see ei olnud. Eesti inimesed on äärmiselt külmad. Olen tihti märganud, et siin ei aidata inimesi, kes on trammi ootamatu seiskumise tõttu kukkunud või ei vaadata üksteisele otsa, kui teineteise vastas istutakse, rääkimata sellest, et oma naabriga vestlust alustada. See, et eestlased on nii vaiksed ning kinnised trammis, aga samas võivad vabalt paljana tundmatute inimestega saunas käia, on minu jaoks liig!
 
Sellegipoolest, vaatamata eestlaste introvertsusele, tunnen ennast siin väga teretulnud. Ma ei ole kuidagi otseselt rassismi või minu nahavärvist tulenevat diskriminatsiooni kogenud, vähemalt mitte akadeemilises ringkonnas. Muidugi tunnen, et vahel on inimesed isegi liiga huvitatud sellest, et India kohta rohkem teada saada ning mõned satuvad elevusse siis, kui näevad, kuidas ma kätega söön ning filmivad mind, et pärast oma sõpradele näidata. Mõned aga panevad väga silmnähtavalt tähele, et ma näen teistsugune välja või arvavad, et minu toit on potentsiaalselt surmav, teised on aga huvitatud minu piercingutest, eeldavad, et ma olen ilmtingimata äärmiselt religioosne ning õpin IT’d.
 
Ma arvan, et Tallinn, sarnaselt Bombay’le, on kindlasti pigem tunne ning elamus, kui lihtsalt koht. See on VÄGA erinev: siin ei ole nii palju liiklust, kaost, müra. Ilm on kuiv ja külm ning kohalikku randa on pärast Indiat raske rannaks kutsuda. Eesti asub minu jaoks liiga põhjas, et oleks võimalik aknast välja vaadates kindlat kellaaega öelda, Tallinnas võib igale poole jalgsi minna, linn on väike ning siin on lisaks nii paljudele kummalistele inimestele väga palju puid, kuid sellele vaatamata tunnen end siin koduselt ning olen juba jõudnud Tallinnasse kiinduda. Tallinn on kõike seda, mis Bombay pole ning kuigi ma igatsen oma kodu, usun, et kui peaksin Tallinnast ära kolima, igatseksin seda sama palju. See on ilus koht, mille rahu on raske sõnadega kirjeldada.