Ethel

 

“Ahh nii hea vaikne ja rahulik on Eestis -Mitte keegi ei jookse järgi ega hüüa, et hei valge inimene!.” õhkab Ibrahim kui koos Pärnu linnas jalutame. “...ega ka hei pruun või must inimene…. Lihtsalt vaatavad kurja pilguga…” jätkab ta pärast väikest meenutust, et siin tema nahavärv hoopis tavapärasest tumedam on.

 

Meie pere on hiljuti Eestisse kolinud Lääne-Aafrikast. Ma ei saa öelda tagasi kodumaale kolinud, kuna Eesti ei ole sünnimaa päris kõigile minu pereliikmetele.

Abikaasa Ibrahim on palestiina sõjapõgenik Liibanonis, kes viimased 10 aastat tööl Lääne-Aafrikas. Minu lapsed on passi järgi eestlased kuid kasvanud esimestel eluaastatel hoopis Ghanas. Võiks öelda, et me oleme harjunud tähelepanu keskmes olema. Ghanas olime teistest heledamad, siin aga jäävad minu abikaasa ja lapsed silma hoopis tavapärasest tõmmuma jume poolest.

 

Ole sa must valgete keskel või valge mustade keskel - erinev olla on väsitav. Ghanas elades vältisin ma rahvarohkeid kohti sest kogu see vilistamine, hüüdmine, käisest sikutamine oli tõsiselt häiriv. Nii tabasingi ennast üha tihedamini oste sooritamas välismaalaste hulgas populaarsetes kuid hinnatasemelt kallimates kaubandus-keskustest. Sõiduks tööle kasutasin takso asemel isiklikku autojuhti - mitte sellepärast, et raha oli kuidagi ülearu, aga lihtsalt ei jaksanud 8ndat aastat järjest 6 päeva nädalas vastata teel kodust kontorisse osaleda taksojuhiga intervjuus teemal kes ma olen ja mida ma Ghanas teen. Liiatigi kui nad minu päritolumaad alati Austraaliana kuulsid! Tüüpiline takso dialoog algas sõnadega “Tere kust sa pärit oled?” “Eestist.” “Aaaa Austraaliast - jaa ma tean Austraaliat küll…”

 

Ühel hetkel sai mul sellest kõigest küllalt ja ma tegin küllaltki iseka otsuse kolida tagasi koju. Iseka sellest mõttes, et Eestisse kolimisega tegin mina lõpparve tähelepanuga ning tänavaküsitlustega minu päritolu teemal. Minu abikaasa peab aga enda eksistentsi endiselt seletema. Ghanas vähem (sest seal on tegelikult väga suur araablaste kogukond ning temasuguseid harjutud nägema) Eestis aga rohkem. Huvitav millal lõpeb ära inimeste märkamine ja lahterdamine nende nahavärvi põhjal? Või millal me lõpetame inimese üle otsustamise selle põhjal, mis me oleme tema rahvuskaaslaste kohta lugenud meedias.

 

Ghanas saadav rohke tähelepanu on küll väsitav aga see on siiski olnud nii öelda positiivne tähelepanu. Selles osas, et minu kohta küll sooviti seal kõike teada saada aga keegi ei soovitanud mul koju tagasi pöörduda ning keegi ei vihanud mind lihtsalt selle pärast, et ma olen valge.

Minu poeg Salam-Silver käis Ghanas kohalikus lasteaias olles seal ainus heledanahaline - ta oli populaarne poiss, kel palju sõpru. Iga kord kui tal lasteaias peale tööd järel käisin hüüdsid rühmakaaslased meie nime seni kuni jõudsime uuesti kuuldekaugusest välja. Salam-Silveri 2 aasta sünnipäeva peole tuli kohale terve kvartalitäis lapsi. Huvitav, kas meie maal väike must poiss saaks sarnase vastuvõtu ja populaarsuse osaliseks?

Jah, üleliigne tähelepanu on väsitav. Aga siiski - kui juba olla tähelepanukeskmes, siis valiks ju iga kell positiivse tähelepanu!