Mohammed
Olen pärit Süürias, Aleppo linnast. Enne sõda oli Aleppo väga ilus ja ajalooline linn, praeguseks on aga suur osa linnast kahjuks hävinud. Elasin ning kasvasin üles Aleppo kesklinnas.
Kõrgharidust aga omandasin hoopis Homsi linnas, al-Baath’i ülikoolis. Ülikoolis õppisin inglise kultuuri ja kirjandust ning araabia-inglise keele tõlget. Selline eriala ei ole klassikaline valik araabia kultuuriruumis, eriti noormeeste jaoks. Tavaliselt otsustavad pered, et nende lastest saavad kas insenerid või arstid, mina aga valisin humanitaarainete eriala. Otsustasin õppida inglise keelt eelkõige selle tõttu, et mulle meeldis inglise keel ja kultuur, tahtsin seda uurida ning lähemalt tundma õppida. Samuti armastasin inglise kirjandust: lugesin Shakespeare’i, Joyce’i ning Dickens’it.
Ülikooliga paralleelselt käisin ka tööl. Mitte, et mul oleks rahast puudus olnud, vaid tahtsin kogemusi saada ning elu tundma õppida. Tegin päris mitu erinevat juhutööd, eriti suviti. Näiteks olin kangaprintimise töökojas õpipoisina, jagasin ajalehti ning töötasin telekommukatsiooni poes. Tahtsin võimalikult palju ameteid ära proovida, et ennast igatepidi arendada ning erinevaid elukogemusi saada.
Kahjuks, ei saanud ma paar viimast ülikooliaastat regulaarselt loengutel käia. Algas sõda ning selleks, et sõjaväkke mitte minna, pidin tegema nii, et ma kõik eksamid läbi kukuksin. Nii sain jääda järgmiseks aastaks kooli ning ei pidanudki sõtta minema. Seetõttu õppisingi ülikoolis üldkokkuvõttes nelja aasta asemel kaheksa. 2013. aastal lõpetasin ikkagi ülikooli ning pidin ühe aasta oma kodukvartalis ebaseaduslikult peidus elama, et sõjaväkke mitte minna.
2015. aasta veebruaris ostustasin Aleppost põgeneda. Tol ajal oli Aleppo Süüria Vaba Armee poolt ümber piiratud. Leppisin kokku ühe taksojuhiga, kes oli ühtlaselt ka smuugeldaja ning teadis Süüria armee ja Süüria Vaba Armee täpseid asukohti, et ta võtab mu auto peale ja viib Türgi piirini. Maksin talle väga palju raha ning asusingi kahe teise inimesega teele. Tavaliselt võtab Aleppost Türki sõit umbes 2-3 tundi aega, meil aga kulus linnast põgenemiseks 14 tundi. Piiramise tõttu olime sunnitud tegema suure ringi ümber Aleppo, sest otse piirini ei olnud võimalik pääseda. Möödusime kuuest checkpointi’st ning mõndade checkpoint’ide vahel oli vaid 7 meetrit. Vahepeal pidime isegi ühe kilomeetri kahe armee liini vahel jooksma. Õnneks jõudsime õhtuks ohutult Türgi piirile.
Türki sisenesime probleemideta kasutades oma Süüria passe. Kui olin piiri ületanud, suundusin otse Istanbuli, et otsida tööd ja oma elu nullist alustada. Istanbuli elu oli väga raske — linnas on väga palju pagulasi, kes ei ole rahvusvahelist kaitset taotlenud ning kellel puudub igasugune kindluse ja turvalisuse tunne. Samuti oli Istanbulis väga keeruline leida tööd ja elamispinda: esialgu elasin oma sõbra sugulaste juures, hiljem leidsin omale ühe toa. Proovisin kätt mitmetel manuaaltöödel, töötasin näiteks mööblitöökajas, rauasemete ning naiste ehete valmistamisel, kuid aasta pärast sain aru, et ma ei saa Istanbuli kauemaks jääda ning otsustasin üle Vahemere Euroopasse tulla.
2016. aasta märtsis jõudisn Kreekasse, Lesbose saarele, Karatepe pagulaslaagrisse. Elu pagulaslaagris oli samuti väga raske. Selleks, et mitte masendusse langeda, ennast motiveerida ning endale tegevust ja rakendust leida, käisime sõpradega kalal, õppisime kreeka keelt ning mina õpetasin ka inglise keelt. 2016. aasta oktoobris jõudsin Eestisse. Kui ma lennukist väljusin, tundus mulle nagu oleksin külmkappi astunud — väljas oli väga külm.
Esialgu mind hämmastas, et inimesed ei näidanud mingeid tundeid välja, sellega oli väga raske harjuda. Näiteks, juhtus mul oma eesti keele õpetajaga üks naljakas lugu. Siinkohal pean mainima, et mul on olnud suurepärane eesti keele õpetaja ja üks kord seletas ta eesti keele grammatikat kohe eriti hästi- tundsin, et tegin edusamme! Ma ei suutnud seda emotsiooni enda sees hoida ja hüüdsin talle: “Õpetaja, ma armastan teid!”. Õpetaja oli häbelik ning ei teinud selle peale teist nägugi. See aitas mul mõista, et eestlased on üsna kinnised ega näita väga oma emotsioone välja. Sain aru, et edaspidi peaksin veidi teistmoodi käituma.
Sellele vaatamata, on eestlased minu meelest väga lahked ning armsad inimesed. Nad on rahulikud ning lihtsad, kuid ma sooviks, et nad oleksid rohkem avatud. Tahaksin tunda inimeste soojust, leida omale eestlastest sõpru, head tööd ning ehitada oma elu uuesti nullist üles. Praeguseks, on mul sellega raskusi, kuid ma tean, et selleks kulubki aega. Samas loodan, et varsti leian töökoha ja sõbrad, et omale Eestisse juured alla ajada.