Raoul

 

Minu päritolumaa on Angoola, aga nüüd ma olen varsti juba 30 aastat Eestis elanud.

Angoolal kui kommunistlikul riigil olid sidemed Nõukogude Liiduga ja nii sattusin minagi 1984. Aastal Moskvasse raadioinseneriks õppima. Minu kitsamaks erialaks sai mereraadio telekommunikatsioon. Sellel alal oli ainult kaks praktikavõimalust: Riias ja Tallinnas.Kuna Riias ei jagunud ühiselamukohti, siis hakkasin kaks korda aastas Tallinnas praktikal käima.

 

1987. aastal sain Eestis tuttavaks oma laste emaga ja 1988. sündis meie tütar. Soovisin oma pere pärast kooli lõppu Angoolasse viia, kuid 90. alguses olid ka seal ärevad ajad. Algas Angoola kodusõda. Sugulased soovitasid, et me ootaks kuniks seal rahuneb. Vahepeal sündis meile teine tütar ning mul tuli olukorraga leppida ja tööle hakata, sest ressursid said juba otsa. Angoolas lõppes kodusõda lõplikult alles 2008. aastal. 

 

Minu esimene täiskohaga töö Eestis oli Pärnus asuv “Kaja” nimeline kontoritarvete pood, kus ma asusin tööle müüjana. Selleks ajaks olin Eestis elanud juba neli aastat. Nädalaga tõusis meie poe käive poole võrra. No kes ei tahtnud näha mustanahalist, kes oskab eesti keeles rääkida?

 

Samal ajal kutsus Mark Soosaar mind Chaplini keskusesse prantsuse keelt õpetama. Ma küll pelgasin, sest mul polnud vastavat haridust. Aga läksin ikkagi ja sellest sai minu lisatöö. Lõpuks otsustasin minna Tallinna Ülikooli prantsuse keele õpetajaks õppima. Kahe aastaga omandasin prantsuse keele õpetaja lisaeriala ja nüüd siis olengi õpetanud juba üle 20 aasta eesti lastele prantsuse keelt. Väikese koormusega annan ka Multilingua keeltekoolis portugali keele tunde.

 

Kui mul poleks Eestis pere, lapsi, siis ilmselt oleksin siit läinud. Sugulased Angoolas rõhutavad igas kirjas, et ootavad mind koju. Paljud sugulased elavad ka mujal Euroopas.  

 

Mulle on meeldinud, et Eesti on väike ja rahulik. Enne niinimetatud pagulaskriisi tundsin end siin väga hästi. Kuid 2015. aastal tekkis suur muutus ja ma ei tundnud enam eestlasi ära. Meedia kaudu levis rahva sekka “Pagulane, mine ära!” suhtumine. Ja arvati, et iga tänaval kohatud aafriklane on pagulane! Tekkis mingi hirm, et terve Eesti saab Aafrikat täis! Pidin taluma ebameeldivaid kommentaare.

 

Olen kogenud huvitavat kontrasti — 1987. aastal oli eestlasel välismaalast nähes suu naerul. Välismaalase nägemine oli tohutu rõõm! Eestlane otsis toona tema juurest kaastunnet, solidaarsust. 

 

Mina ei tulnud Eestisse head elu otsima. See oli minu saatus, et sattusin siia. Need, kes tulevad head elu otsima, nemad ei jää Eestisse.