Aino (katkendid raamatust “Pakku punakatku eest”)

“Et lahkumisvõimalusi otsima peame, oli selge, ja mõte oli minna Rootsi. Aga Eestist lahkumisega oli nii, et 1944. aasta septembris sai veel oma inimesi ja vara evakueerivate sakslaste laevadega Saksamaale. Paljud said selgi teel hukka, kui kas või üksnes “Moerol” olnute saatust nimetada. Teine võimalus oli eestirootslaste evakueerimine ajaloolisele kodumaale. Nii lahkus umbes 6000 rootsi juurtega eestimaalast pluss veel 3000 eestlast. Teatavatel juhtudel võis põgenemisel ka rahast kasu olla. Kas just otse dokumenti ostes, ei julge väita, aga selleks võib-olla küll, et just sinu paber õigel momendil dokumendikuhjas kõige peal oleks. Illegaalselt lahkus Eestist üle mere paatidega 20 000 inimese ümber, 2000 kohta pole mingeid andmeid, nemad võisid merre jääda,” selgitab Aino Inkabööl.

Aino emal õnnestus saada luba lahkuda Eestist kolmemastilise mootorkuunariga “Juhan”. See laev oli eelviimane Saaremaal Papisaares 1938. aastal ehitatud mootorpurjekas. 1944. aastal evakueeriti “Juhani” üheksa reisiga Haapsalust, Noarootsist, Tallinnast, Pakrist, Ruhnust ja Vormsilt Rootsi umbes 3400 inimest. “Juhan” oli ka see laev, mis tõi 1944. aasta augusti alguses Ruhnust Punase Risti ja riigisekretäri isiklikul korraldusel Rootsi ära peaaegu kõik need 400 ruhnlast, kes veel saarele jäänud.

“See laev oligi ette nähtud peamiselt eestirootslaste evakueerimiseks, seepärast sakslased “Juhani” reise ja “Juhanile” minejaid väga punktuaalselt ei jälginud. Aga mingid paberid pidid igal juhul olema ja ma mäletan ema jutust, et üks härra aitas meil sellised dokumendid saada, nagu oleksime meiegi rootsi sugemetega. Kas oli mängus raha või laevamehest isa Rootsi sidemed, mida ema nüüd kasutas, ei tea. Aga vanaonu meid Haapsalu lähedale Rohuküla sadamasse viis ja seal rahvast murdu täis kai ääres see “Juhan” seisis,” jutustab Aino Inkabööl.

Laev oli ümber ehitatud mahutamaks 400-500 põgenikku, aga Aino mäletab, et nende reisi inimeste arvuks oli öeldud koguni 1200 või vähemalt 1000. Enne kui sõiduks läks, tuli aga rahvas laeva paigutada.

“Ootasime sadamas pealesaamist ja siis tuli keegi ning hüüdis, et kohe tulevad Vene lennukid Rohuküla sadamat ja meid pommitama. Üritati kaval olla, rahvast laiali hirmutada ja siis ise laeva trügida. Sellest ei tulnud midagi välja ja kui laeva laskma hakati, läks ikkagi hirmsaks trügimiseks. Pabereid ei vaadanud enam keegi, maksid vaid küünarnukid,” kinnitab Aino.

“Kaasa saime võtta väga vähe asju, mõni kohver vist oli. Ei maale ega hõbedat, vaid beebiasjad olid ja perepilte ning natuke riideid. Paljud jäidki kogu reisi ajaks seisma, mõned said trümmi naridele, aga sealt polnud liikumisvõimalust isegi siis, kui loomulikud hädad sundisid. Mina sõbrannaga sattusin naridele. Meie kõrval suri üks naine difteeriasse, aga välja viia teda ei saanud, lihtsalt ei mahtunud kusagilt läbi,” mäletab Aino Inkabööl.